Kuidas öelda „ei“ või „jah“, see on õpitav oskus mis annab sulle vabaduse, kindluse ise otsustada oma soovide, elu valikute üle. Õppida ütlema EI pole isekuse tunnus vaid algus enesekehtestavale käitumisele. Sageli kaalume, kas öelda EI või JAH. Miks me kahtleme?
Peamine põhjus on hirmud:
- Mulle endale on äraütlemisega haiget tehtud
- Seletamatu ärevustunne
- Järsku kaotan midagi
- Võib-olla hakatakse ka mulle rohkem „ei“ ütlema
Mida kiiremini „ei“ ütled, seda valutum on protsess. Mida kauem lased palujal palvet põhjendada, seda raskem on pärast keelduda.
Mõned nipid Sulle:
- Ära jäta kõhklusi ja kahtlusi – äraütlemine peab olema selgelt ja üheselt mõistetav.
- Kehakeel peab olema vastavuses verbaalse eitusega
- Põhjenda oma äraütlemist lühidalt ja ilma erilise õigustus – põhjenduseta.
- Igal inimesel on õigus peegeldada tagasi oma tundeid. Anna abipalujale teada, kuidas nõustumine kahjustaks sinu enese huve.
- Piiritle oma eitus ja lõpeta lunimine
- Sul on õigus otsustada oma käitumise, mõtete ja tunnete üle, vastutades nende tekkimise ja tagajärgede eest.
- Sul on õigus otsustada, kas sa oled vastutav teise inimese probleemide lahendamise eest.
- Sul on õigus mitte esitada põhjendusi ja õigustusi, miks sa üht- või teistmoodi käitusid.
- Sul on õigus meelt muuta.
- Sul on õigus vigu teha ja nende eest ise vastutada.
- Sul on õigus öelda: „Ma ei tea“.
- Sul on õigus öelda: „Ma ei saa aru“.
- Sul on õigus öelda: „ Ma ei hooli sellest.“
- Sul on õigus olla oma otsuste tegemisel ebaloogiline.
- Sul on õigus olla sõltumatu teiste heatahtlikkusest.