Minu ema põeb Alzheimeri tõbe ja on täna 88 aastane ning elab hooldekodus, Tallinnas ühes parimatest. See on teine hooldekodu kus ta juba on olnud ja kurb on see, et me peame ta alates aprillis paigutama taas ringi Koeru hooldekodusse tema haiguse süvenemise tõttu. Koerus on Eesti parimad spetsalistid just dementsetele haigetele, see on positiivne aga väga kauge minu ja õe jaoks, et ema iganädalaselt külastada.
Minu ema on alati olnud väga kaunis, moodne, energiline, rõõmsameelne, liikuv, sportlik ja tegus karismaatiline naine. Haigus hiilis ligi märkamatult, kui ema oli umbes 70nene, ikka veel väga kaunis ja liikuv. Mingil hetkel hakkasime märkama, et ta ajab segamini lähedaste (õed, lapsed, lapselapsed) nimesid. Alguses oli see isegi naljakas aga see süvenes. Õige inimese nimi tuli õigesti välja hääldades alles kolmandal, neljandal korral. Haiguse sümtomid hiilisid ligi vaikselt. Sagenesid pidevad unustamised, asjad mis ei tulnud meelde, mis jäid tegemata nagu tellitud kringid jäid pagari töökotta, pesud pesumajja jne. Seda kõike hakkas liiga sageli juhtuma ja usun, et ta sai ka ise sellest aru, miks muidu pöördus ta perearsti poole, kes tegi testid ja saatis ta aju uuringule. Tulemus oli diagnoos Alzheimeri tõbi. Oma lastele, meile õega, ta sellest ei rääkinud. Oma haiguse diagnoosi avalikustas ta alles aastaid hiljem kui ajad olid juba halvad. Siiski oli ta endiselt rõõmsameelne, vitaalne, liikuv, käis trennis, pikki vahemaid jalgsi, tegeles aiatöödega. Kui kõik muu kõrvale jätta tundus kõik täitsa normaalne.
72eluaastal juhtus isaga (tema mehega) raske avarii. Peale seda süvenes haigus kiiresti kuigi ta siiski veel käis aeroobikas kuni 80nda eluaastani 2 korda nädalas. Tema meelelahutuseks oli poes käigud, kuigi juba esines kodutee leidmise probleeme, vahel võttis koju jõudmine paar tundi aega ja ka poes kulus tunde. Me jõudsime teda juba otsima hakta. Aina rohkem sagenesid telefonikõned emalt meile tütardele, et me sõidaks tema juurde ja kui olime poolel teel siis ta uus kõne, et ei polegi vaja tulla. Sõidad koju tagasi ja siis juba uus kõne, et kohe on vaja tema juurde sõita.
Peale 80ndat eluaastat algasid meile õega tõsiselt keerulised ajad. Sagenesid unustamised, ajade mitte meelde tulemised, kadus huvi raamatute, televiisori, külaliste ja kõige vastu mis varasemalt väga meeldis. Oli rohkem enesesse kapseldumist. Lisandusid kummalised käitumised nagu süüdistamised, et tema asjad on ära varastatud, raha on varastatud, kampsunid on kadunud jne. Lisaks asjade pakkimised n.ö. koju minekuks, kodust ära kadumised, rändamine pikalt kodust eemale, igapäevased või mitu korda päevas poes käimised. Külmkapp täitus pakkide kaupa võiga, õuntega, kookidega, viineritega. Olgugi et poes oli kaasas poel nimekiri siis sellegi poolest ostis ta alati mingid kindlad asjad ja vajalikud toiduained jäid ostamata. Kodu jäi koristamata, pesud pesemata. Kuna meie isa on peale avariid invaliid siis ka tema ei suutnud kõike hallata. Ema kodus ei püsinud, teda oli võimatu kodus hoida, ta pidi välja saama olenemata sellest, et käisime temaga jalutamas, väsitasime teda, et ta ei kipuks õue õhtul pimedas üksinda. Ostsime emale asukoha tuvastamise kiibi, et vältida politsei sekkumist ning kiip oli tal alati käekotis kui ta kodust väljus. Samuti oli igal pool taskutes kodune aadress koos meie telefonidega võõraste jaoks, kes ta leiavad eksinuna. Kodutee leidmine tagasi muutus ühe vaevalisemaks aga see ei seganud teda kodust väljumast. Ta leidis selleks alati võimaluse isegi kui isa püüdis teda takistada.
Peale ühte uut kadumist, vahetasime ustel snepper luku tavalise luku vastu mis vajas avamiseks võtit. Võti oli isal kaelas ja emale enam võtit me ei andnud kuna ta võis lahkuda kodust ka öösel. Sel ajal ei teadnud ta enam, et kas on päev või on öö. Kella ta enam ei tundnud. Vähenes enese eest hoolitsemine, söögitegemine ei tulnud välja, gaasipliit muutus ohuallikaks, isa elu temaga oli muutunud ülikeeruliseks. Meie elu õega keerles vaid ema otsimise, valvamise, rahustamise ümber, lisaks söötmine, söögi kojutoomine, vanematekodu koristamine.
Järjekordne kadumine
Ühel eriti külmal, tuisusel, veel pimedal talvehommikul varavalges oli ema taas kadunud, isa oli ukse lahti jätnud. Pidime pöörduma ema leidmiseks taaskord politsei poole. Tänavad olid autoga läbimatud kui meie õega sõitsime igaüks oma autoga erinevaid marsruute mööda Tallinnat - kesklinna, Nõmmet, Männikut, Lilleküla, Pelgulinna, et ema leida. Pärast 5 h otsinguid ma lõpuks ema leidsin, külmununa, hirmununa ja õnnetuna. Nutsime mõlemad ja ema vandus, et kui ta nüüd koju saab ei lahku ta kodusti iial. Kahjuks ta seda lubadust ja seiklust ei mäletanud juba paari tunni pärast ja tahtis uuesti jõuliselt samal päeval kodust lahkuda. Sellel hetkel mõistsime, et meie kõikide elu on jäädavalt muutunud. Minu töölt ootamatud eemalolekud, minu enda meeleolud olid hakanud häirima ka minu ja õe töösuhteid. Midagi pidi muutuma.
Ema enda turvalisuse huvidest tuleb paigutada ta kuhugi kus teda suudetakse valvata ööpäevaringselt ning pakutakse haigusele vastavat hooldusteenust. Invaliidist isa elu kodus oli muutunud talumatuks. Seda on väga keeruline kirjutada ja veelgi keerulisem oli seda kõike taluda, kõrvalt näha, selles osaleda.
Umbes sellel ajal algasid vestlused sotsiaaltöötajaga ja mingeid nõuandeid me ka saime või pigem kindlust, et tuleb otsuseid teha.
Teadmatust oli palju ning küsimusi, et millal on õige aeg ema hooledkodusse panna, kui kaua on võimalik kodus meil temaga ise hakkama saada - meil polnud seda teadmist ning abi oli väga vähe. Kahjuks ei taibanud me otsida abi alzheimeri tugigruppidest, meile seda ei soovitatud. Samuti oli keeruline leida abi kuidas saada hooldekodu koht, rahastamise info ja millist sotsiaalabi on üldse võimalik saada. Õnneks on viimase aasta peale hooldusreformi asjad kiiresti muutunud paremuse poole.
Käisin alzheimeri tugigrupis ise alles siis kui ema oli juba teises hooldekodus ja hea oli teistele oma tuge pakkuda oma läbielatud kogemustega teemadel:
- Millal teha otsus hooldekodu kasuks - pigem varem
- Kuidas enda sees taluda tunnet, et sinu ema elu kulgeb edasi hooldekodus - nende tunnetega on võimalik hakkama saada
- Kuidas hakkama saada sugulaste survega neid otsuseid tehes - tuleb olla resoluutne ja jääda endale kindlaks või pakkuda, et see sugulane võtab üle mingiks ajaks hooldaja rolli.
- Kuidas saada sotsiaalseid hüvitisi - otsi ise infot ja suhtle abivajaja piirkonna sotsiaaltöötajaga
- Millist hooldekodu valida - kuidas toimub rahastamine jne. Hooldekodu valikul otsi tuttavtelt infot, kogemusi, vaata hooldekodude spetsialiseerumist.
Olgu öeldud veel, et mu ema pole kunagi alkoholi tarvitanud ega suitsetanud. Vahel harva tarbis veidi vahuveini või klaasikese likööri.
Alzheimeri tõvel ei ole seost alkoholiga, küll aga dementsust võib põhjustada liigne alkoholi tarbimine, narkootikumide tarbimine ja aju traumad.
Kui sa vajad abi ja nõuandeid siis helista või kirjuta mulle. Luban, et aitan kõikide oma teadmistega.